BBC kirjutab Ühendkuningriikide politseinikust, kelle eest arstid varjasid 12 aasta vältel tema multiskleroosidiagnoosi. Nüüd ootab teda enam kui 10 000naelsterlingiline valuraha.
Kommentaar: Kui kunagi sain oma diagnoosi kätte, siis ütles dr. Ilves Keila haiglas, et oli tükk aega kolleegidega arutanud, kas mulle öelda, mis mul viga on või mitte. Õnneks siiski ta otsustas öelda. Muidu oleks leidnud kõikvõimalikke valesid põhjuseid, miks mul maapind tollal kõikus ning jalad ja ise väsisin.
Teine asi veel: kui saad diagnoosi kätte enne 30. eluaastat, siis tõenäoliselt on sellega lihtsam leppida ja end mitte maha kanda. Vähemalt ma oletan seda nähtu põhjal. Minul võttis 4-5 aastat, et õppida koos haigusega elama. Ja nüüd tunnen end paremini kui kunagi tervena. Eks mind ümbritsevad ka hääd inimesed, kelle seltsis ongi plass haige ja hädine olla :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Hullem veel kui vähihaigele ei teatata tema diagnoosi nagu nõuka ajal oli kombeks. Mõned asjad on enne surma kindlasti vaja ära korrladada.
Aga siis varjati kõike. Vererõhuhaige ei tohtinud teada oma vererõhuväärtusi, südamehaige eest varjati tema riskiohte. Ainuke, mis oli range kontrolli all, olid nakkushaigused.
On õige, et raske diagnoosi teadasaamine põhjustab algul šoki, siis depressiooni. Sellega toimetulekuks peaks olema polikliinikute juures töötama psühholoogid. Praegu veab end oma olukorrast välja vaid tugevam isiksus, elutahe või väga hooliv pere ja sõpruskond.
Olen imetlenud Kristjani elurõõmu ja valmisolekut ka teistele õla alla panekuks. Ole tubli edasi!
Ma tegelikult alustasin kommentaari kirjutamist juba paar päeva tagasi, aga siis mõtlesin ümber - minu SM on kõige kergem versioon sellest haigusest ja olen ilma ravumitetagi umbes 3,5 aastat ägenemisvaba olnud, seega tundsin, et ehk on kohatu...
Minu jaoks oli diagnoosi saamine ikka totaalne kergendus. Olin selleks ajaks umbes 3-4 aastat mõned korrad aastas neuroloogide juures käinud, kes ei suutnud välja mõelda, mis mul viga on. Eks ajus oli mul sel ajal ka ainult üks kolle, mille osas arstid selgusele ei olnud jõudnud (kas kolle või minu aju eripära).
Ja Ingridile - psühholoog on ilmselt abiks küll, aga piisab ka lihtsalt mõistlikust arstist, kes inimestega rääkida oskab. See psühholoog, kes minuga rääkis, oli küll täitsa mõttetu tegelane minu jaoks. See, et ma diagnoosi kuuldes kergendust tundsin, tundus talle nii uskumatu, et konsiiliumis süüdistati mind eitusfaasis olemises. No tere tali! Kas tõesti on siis nii haruldane, et inimene tunneb kergendust, kui aastaid kestnud ebamäärane olek otsa saab?
Aga politseiniku kohta veel - ilmselt arstid arvasid, et teevad talle teene seoses töökoha alles hoidmisega. Ma ka töötasin diagnoosi saamisel politseis ja tuligi kõne alla minu võimekus selle töö edasiseks jätkamiseks... (Mitte et ma arvaks, et arstide selline käitumine oleks õigustatud - täiesti vastupidi, ma lihtsalt üritan leida põhjendust sellisele käitumisele.)
Kui mina oma diagnoosi kätte sain, oleksin tagantjärele vaadates vajanud professionaalset psühholoogi abi - sel juhul oleksin saanud haigusega kohandumise faasist kiiremini üle. Eks algusajad olid tagantjärele vaadates kaunis napakas-naljakad küll (väikeseks vihjeks: kolisime siis just uude kohta elama ning palusin ehitajatel remondi käigus meetrilaiused uksed panna, et tulevikus mahuks neist ratastoolis läbi sõitma - praegu päris naljakas sellele mõelda).
Mingi aeg suhtlesin ka ühe multipultidele keskendunud psühholoogiga ning see oli kõike muud kui kasulik - mu mälu järgi tuvastas ka tema mul eitusfaasi ning ütles, et mu mälu on ebanormaalselt hea (olin just tulnud Tauri Tallermaa mälutreeningult:) ). Teisisõnu: kasuks tuleb ainult tasemel psühholoogiline abi. Tema definitsiooni kohaselt olen ilmselt siiani jäänud kinni eitusfaasi ega tunne end piisavalt haigena :D
Tegelikult peaks psühholoog seadma sihiks selle, et inimene tunneks end võimalikult tervena ega keeraks igat viimast kui terviseriket multiskleroosi kaela
Minu arvates on inimeses peidus tohutud reservid energia näol. Me lihtsalt ei oska neid rakendada.
Hea psühholoog...
Kas keegi on näinud arsti rinnasildiga "hea arst", või itimeest sildiga "hea arvutimees" või head psüholoogi sildiga "hea psühholoog".
Paraku on meie tee sagedamini läbi nn. katseeksitusmeetodi.
Seetõttu on tõesti sageli oma arst see, kes on ka hea psühholoogi eest...kui on.
Räägin teile tüüploo naisterahvaste olukorrast arstikabinetis:
20 aastaselt oled neurootik
40 aastaselt klimakteerilised vaevused
60 aastaselt oled sa vana, mida siin enam oodatagi
Ja nii need alguses märkamatud sümptomid jäävadki diagnoosimise ja raviga lootusetult hiljaks.
v.
Politseinik ja diagnoos...
Fakt, et politseiniku töö nõuab võimeid, mida pole vaja pliiatsiteritajal ega ka mitte väga heal arvutispetsialistil.
Need omadused on superhea reaktsioonikiirus, eriti hea psüühilise pinge taluvus, hea silmanägemine ja eriti head füüsilised võimed. Varjates politseiniku eest tema diagnoosi, teeme talle tegelikult karuteene.
Esiteks on paljud isikuomadused kompenseeritavad teiste omadustega ja teiseks aitab psüühiline mobilisatsioon võitluses haigusega.
Samas ei teki ka inimesel alaväärsust, et tema kaebustest ei hoolita, et kõik vaid närvide kaela aetakse.
Postita kommentaar